Šamanistlikul väereisil Peruus

Mingi kummaline sisemine tunne kutsus mind Peruusse. See tunne oli ilmne ja püsiv, sügav ja vastupandamatu – tundsin, et mul tuleb oma sisemiste äratundmiste ja tõdede seiklusrännak ette võtta ning müstiline ja ürgne Peruu justkui saadaks mulle üle ookeani vaikseid sosinaid kõrva: „Tule-tule, siit leiad, mida otsid.“
TEKST: TRIIN HIO  

Ma teadsin, et sellest ei saa tavalist turismireisi, kus käiakse lipuga giidi järel kirikutes ning imetletakse maastikku läbi bussiakna. Tundsin, et mul tuleb kogeda selle maa olemust täieliku kohalolu ja teadlikkusega, võttes hetki kuulamiseks, nautimiseks, sügavaks hingetõmbeks...

Siiski polnud ma valmis üksi minema, vaid tundsin, et sellele rännakule peaks minuga kaasa tulema avatud meele ja südamega naised. Jah, just naiste väereis peaks see olema – tajusin, et just suguõdede seltsis saab see maa hakata minuga tõeliselt rääkima ja ennast avama.

Ideest küpseb reaalsus

Oma esimese Peruu õppetunni sain juba enne reisi algust – ole alati valmis ootamatusteks. Sain hea tuttava kaudu ühe spirituaalsete huvidega ja väga suurte kogemustega kohaliku giidi kontakti, kes saatis mulle imelise reisikava, mille peale me kaaslannadega rõõmsalt Peruu lennupiletid ära ostsime. Siis aga kadus see Peruu kõige ägedam giid kusagile ära ja ma sain aru, et minu seiklused ja sisemine kasv algasid juba palju varem, kui ma Peruusse olin jõudnud! Hiljem mõistsin, et kaootilises ja alati üllatusterohkes Peruus ei saagi kokkuleppeid kohalikega kunagi liiga tõsiselt võtta – mis eile kehtis, see võib täna olla täiesti unustusse vajunud.

Samas ei tohi pettuda, sest alati võib juhtuda, et universumil on sulle midagi veel imelisemat varuks. Nii juhtuski, et just õigel hetkel sattusin kuulma Õhinapõhistest – toredast Eesti seltskonnast, kes oli just Peruus käinud ja sellest ka inspireeriva telesarja teinud. Sisetunne oli õige ja nii ristusidki minu teed Kaidiga, kes ütles, et on pikka aega unistanud täpselt niisuguse reisi korraldamisest, kus võetakse aega nii kulgemiseks kui seisatamiseks.

Siitpeale algas meie koostöö Peruu väereisi nimel, millest on nüüdseks välja kasvanud midagi palju suuremat ja püsivamat, kui tookord ettegi kujutasin. Kuid ärme tõtta ette – nüüd jäi üle vaid seljakott pakkida ja seitsme naise väerännak mööda müstilisi radu võis alata.

Udus ja vaikuses

Meie reisi esimene sihtkoht oli kõige kuulsam paik Peruus – iidne Machu Picchu. Kuid ka kõige otsem tee sinna võtab aega – tuleb ületada mägesid linnutiivul, kummi- ja raudratastel ning jalgsi.

Kord kohale jõudes tegin naistele ettepaneku veeta Machu Picchu päev vaikuses, omavahel mitte rääkides – iga koht hakkab meiega kõnelema, kui vaid osata kuulata. Aga selleks, et kuulata, tuleb ise vaikida ja lasta vaikida ka oma meeltel ja mõtetel.

Tahtsin, et ka Machu Picchu kõneleks mitte giidi suu läbi, vaid ise, ja kogu grupp oli sellega kohe päri. Siseneda inkade muistsesse linna Machu Picchusse vaikuses – see on võimas kogemus! Kuna keegi niikuinii päris täpselt ei tea, kuidas ja mis eesmärgil see linn sinna tekkis, oli see suurepärane viis ise südamega kuulata, mida see paik endast rääkida tahab.

Ja nii tõttasimegi tummadena varahommikul kell viis mäkke, et enne päikesetõusu esimesena kohal olla. Ja mis me nägime – või õigemini ei näinud! Pilved olid Machu Picchu täielikult enda sisse mähkinud, nähtavus oli kõige enam mõni meeter ning ma ei saanud absoluutselt aru, kus need kuulsad varemed siis nüüd on.

Kaidi, kes oli varem palunud, et me kohale jõudes laiali ei jookseks, vaid alguses talle järgneksime, spurtis aga mäest üles – metsa, mingile rajale, seejärel trepile, ikka üles ja üles. Ma ei saanud aru, miks ometi on vaja nii palju ronida ja kuskile tõtata. Seda enam, et midagi niikuinii näha ei olnud. Kuid järgnesime talle väikese lõõtsutusega.

Kaidi viis meid ühte salanurka, iidsele inkade põlluterrassile – istusime maha ning vaatasime vaikides valgesse udusesse tühjusesse. Möödusid hetked. Ja siis korraga nägime, kuidas pilveloor end tasahilju, varivaikselt kokku hakkab pakkima – ja mõistsime, millisesse imelisse kohta Kaidi meid toonud oli. Kardin tõusis ja kogu Machu Picchu oma ilus, võlus ja müstilisuses oli hetkega meie ees – lihtsalt imetle ja ammuta lummavat postkaardivaadet endasse. Üksinduses. Vaikuses. Mul jookseb praegugi judin üle selja, kui seda hetke kirja panen.

Kui kõrge pilvelinn endalt uduloori minna lasi, valdas mind endalegi suureks üllatuseks kummaline kodutunne. Nagu oleksin seal varem olnud ja teaksin seda paika igast nurgast. Sõnad, mis oleks tahtnud üle huulte libiseda, olid: „No tere taas, koduke!“ Peale mõningast vaimustusest toibumist varemetes ringi kõndides tundsin end isegi justkui kellegi teise kehas – jässaka lühikest kasvu pikkade tumedate traatjuustega ja päikesest kõrbenud nahaga ketšua naisena.

Olin nii sügaval enda kogemuses, et ei märganud isegi, kuidas imeväiksed isukad pilvemetsade moskiitod mu paljad sääred kümnete verevalumitega kaunistasid. Mind valdas sügav rahu ja ma mõistsin, et olen jõudnud koju – koju iseendas, ja siitpeale saan end tunda kodus, kus iganes ma viibin. See oli imeline kingitus, mille Machu Picchu vaim mulle tol varahommikul pehmete pilvede vahel andis.

Mägivaimude vahendaja

Ootasin väga meie eelseisvat kohtumist mägede šamaaniga. Armsas linnakeses Ollantaytambos, mis justkui kaitsvate mägede vahele oru sisse pesa oli leidnud, oli šamaan Roberto enda kätega ehitanud maja, mis oli justkui muinasjutust välja kukkunud. Võtsime siin tempo maha – tema kodu sai neljaks päevaks ka meie koduks.

Inkade järeltulijana oli Roberto pärinud esiisadelt nii võimed kui ka teadmised rituaalide ja õpetuste kohta ning jagas neid oma pühades väepaikades ka meiega. Ta jutustas lugusid mägede, jõgede, loomade ja lindude hingedest ning nende tähendusest.

Mägede teadmamehelt on palju õppida, ja eelkõige seda, kuidas rohkem märgata end ümbritsevat, vaadata mägesid mitte suurte kivihunnikutena, vaid näha neis erinevaid märke: kotkapead ja -nokka, vana halli meest, seksuaalsuse sümboleid – igal mäenukil on oma tähendus, neil on hing nagu loomal ja inimeselgi.

Andide põlisrahvaste jaoks on kesksel kohal ka Pachamama ehk emake maa, kellele luuakse laule ja tuuakse ohvriande – näiteks ei tõsta ükski ketšua enne maisiõlle chicha klaasi huultele, kui on valanud tilga Pachamamale.

Samuti on peruulaste seas au sees kokalehed. Nende närimine aitab kõrgusega toime tulla, aga ka Pachamamaga ühendust hoida. Ja on oluline meeles pidada, et tegemist ei ole narkootilise ainega – Peruus aastaid elanud ja rännanud ning sellest ka köitva raamatu „Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud!“ kirjutanud Ivo Tšetõrkin, kes ka meie reisi planeerida aitas, ütleb ikka, et kokalehtedel on kokaiiniga samapalju pistmist kui moonisaial heroiiniga.

Triin Hio kogemustest Peruus saad edasi lugeda septembrinumbist lk 94.

Loe edasi ajakirjast

Värske number

Eelmised numbrid
  • banner
  • banner