Barcelona – kirg ja siesta

Kas on võimalik leida rahuhetke Euroopa kõige pulbitsevamas linnas? Sisemine rahu saabub vaid linna jõulise energiaga kaasa minnes. Kuidas Barcelonat nautida nii, et ruumi on nii kirele kui ka siestaks? 
Kas on üldse võimalik leida rahu linnas, mis mitte kunagi ei maga, küsin eneselt, kui tuhande viiesaja meetri kõrgusel Barcelona kohal pilvedes hõljun. Piloodi teadaanne tõotab ideaalseid soojakraade ja reisiteenindaja soovib meile meeldivat kohalviibimist nii reipal toonil, et isegi veel magavad reisijad otsekohe virguvad. Hiljem mõtlen, et nad unustasid meile mainida, et Barcelonas toimib täiesti teistsugune ajaarvamine ja iga asi toimub siin vähemalt kolm tundi hiljem. Ärgatakse kell 11 hommikul, lõunat süüakse kell 5 õhtul, õhtusöök on kell 10 hilisõhtul ja välja linnapeale minnakse alles südaöösel.
Kui ma väljapääsu juures ringi vaatan, näen kannatamatuid horde teismelisi, surfareid ja seljakottidega hipstereid, kes ilmselt isegi ei pea pagasilindi ääres ootama, vaid on kohe valmis tormama Hispaania õhtupoolikusse, et innukalt need kolm lisatundi endi käsutusse haarata. Minu alateadvus esitab mulle rahutu küsimuse: ehk ma olen liiga aeglane (ja liiga vana) selle ametlikult maailma viie kõige vilkama linna hulka valitu jaoks, mis on ühtlasi populaarne gümnaasiumi lõpureiside sihtkoht? Või pelgan ma lihtsalt kogu seda kirge, spontaansust ja palavikulist kujutelma meestest ja naistest, kes siin elu lõõmas leegitsevad?
 
Kaunis ja kirglik
 
Olen kindel, et sinagi oled neist kuulnud: Buñuel, Dali, Goya, Gaudí, Picasso, Jeesuse püha Teresa, püha risti Johannes, Angélica Liddell ja isegi David Trueba ja paljud teisedki. Miks mulle ei tule pähe mitte ühtegi hispaanlast, kes oleks tagasihoidlik, mitte pulbitsemas revolutsioonilisusest ja ekstsentrismist?
Ja siis kõik need möödunud sajandi algusest pärit Gaudí kavandatud hooned – Casa Batlló, Casa Milà, Sagrada Família – ilma kandvate seinteta, absoluutselt ilma õigetele nurkadele tähelepanu pööramata, pigem inimskelette, lohesid ja fantastilisi hingesügavikes peituvaid olendeid kui maju meenutavad ehitised. Pole ime, et sürrealism sündis just siin ning õhkõrn joon fantaasia ja hullumeelsuse vahel on eriti selgelt tajutav. Meenutagem, et ka Gaudí õppejõud ütlesid talle lõputunnistust andes: „Me ei ole kindlad, kas anname selle diplomi hullumeelsele või geeniusele!“
Kõige selle võtab suurepäraselt kokku režissöör Woody Allen oma 2008. aastal tehtud filmis „Vicky Cristina Barcelona“, mis on omalaadne austusavaldus just ennekõike Barcelonale. Kui Allenilt küsiti, miks ei nimetanud ta filmi kolme peakangelanna järgi „Vicky Cristina Maria Elena“, vastas ta lihtsalt: „Sest Barcelona on täpselt samasugune nagu Maria Elena! Liiga kaunis ja liiga kirglik!“ Erose, kire ning Javier Bardemi ja Penélope Cruzi enam kui veenvalt esitatud armutülide vägagi loova tõlgenduse eest pälvis film ka Oscari. Sellele kõigele mõeldes hingan sügavalt sisse ja astun Hispaania pärastlõunasse.
 
Mirta ja David
 
Kas ma kohtun kohemaid, kui jala maha toetan, ühe tundmatu Mirtaga? Vähemalt nii kinnitab minu reisiteatmik: Barcino linnas, mis asutati 400 aastat enne Roomat ning uhkeldab 4,2 kilomeetri pikkuse ranna, 364 000 puu ja 1,6 miljoni elanikuga, on kõige levinumaks naisenimeks Mirta ja meestest võid sa kõige tõenäolisemalt põrgata kokku mõne Davidiga.
Kui ma oma kohvrit sajandi algusaegadest pärit ehitise poole tarin, vaatan ringi: nii see maja kui ka teised siin naabruses on kaunistatud väljaküündivate metallrõdudega ja näevad välja nagu kollaaž Pariisist ja Veneetsiast. Ja vastu ei tule mitte Mirta ega isegi mitte David, vaid pigem draakon. Kahepäine draakon! Kolm korda suurem kui mina ja mu taksojuht.
„See ei ole mitte Barcelona, vaid draakoni aasta vastuvõtt Hiinas,“ pobisen ma ehmunult taksojuhile, kes vaid kavalalt naeratab ja sõnab: „Teil vedas! Saabusite Barcelonasse just päeval, mil me tähistame saatana väljaajamist!“ Mida ta saatana all silmas peab? Vastuse saan minuga korterit jagavailt üliõpilastelt, kes ilutulestikurakettide, välgumihklite ja sallidega relvastatuna valmistuvad just kesklinna minekuks. Mul ei jää muud üle, kui nendega liituda. Kõlab ebausutavalt, kui ütleksin, et ma ei ole midagi sellist eal varem näinud.
Kuid siiski... kogu linn plahvatab, välgub ja purskab tuld, pillub rakette ja keerleb värvilistes kostüümides. Sallid, nagu ma hilinemisega taipan, on vajalikud suu ja nina katmiseks, et vältida liiga suurtes kogustes suitsu sissehingamist. See on, nagu oleks korraga kokku pandud Hiina uusaasta pidustused, Rio de Janeiro karnevali viimane päev ja Cirque du Soleil’ etendus. Vaimustav! Tõeline optimismi ja hea energia laat!
Üks kolonn teise järel kulgeb siit mööda punaste sukkade ja võltssarvedega tundmatuid Mirtasid ja Davideid, kes veoauto kastist sulle häbitult keelt näitavad, lehvitavad, silma teevad ja kadestamisväärse kergusega inimpüramiide moodustavad. Samal ajal kõõluvad pealtvaatajad akendel ja tänavail, isad on lapsukesed kukile tõstnud ning kõik naeratavad ja lehvitavad.
 
Kaks maailma
 
Vaat seda ma nimetaksin nüüd küll vägevaks tervituseks võõralt linnalt, mõtlen ja jätkan mõtiskledes, et ülepaisutatud kirgedel pole häda midagi, tuleb vaid end vabaks lasta ja tõelise vooga kaasa minna. Nii nagu surfarid, kes meist rahulikult mööduvad, surfilauad kaenla all, suundudes ilmselt kuhugi öisele surfile, segamatuna ümberringi lõõmavast linnast. Ja siis saan aru, miks ka mina tahan järgmisel päeval lõunani magada ja kasutada seda täiendavat kolme tundi – sest mul on kavas, maksku mis maksab, täielikult elu nautida. Ja Barcelonat.
Sean sammud kohvikusse, õhtul kell üheksa, sest kohvik L’Horiginalis on luuleõhtu. Aga kuidas õige koht üles leida Ravali kandis, mille üks Ameerika ajakirjanik kunagi Barri Xinoks nimetas, kuna paik meenutas talle New Yorgi kuulsat Hiinalinna. „Kõik muutub lihtsaks, kui sa La Rambla tänavale jõuad,“ selgitab mulle arhitektuuritudeng, kes õpib Barcelona linnaelu ühest linnaotsast teise kõndides. „La Rambla sai oma nime araabiakeelse sõna järgi, mis tähistab liivast pinnast. Vanasti asus siin kõige olulisem turg, aga 18. sajandil muudeti paik hoopis peapromenaadiks. See on 1,2 kilomeetrit pikk, koosneb viiest tänavast ja nii nagu jõgigi, jaotab Barcelona kaheks pooleks, täpsemalt kaheks maailmaks. See kulgeb Plaça de Catalunya juurest otse Christoph Kolumbuse ausambani, küll sa seda märkad, see on 60 meetri kõrgune ja asub otse rannas. Ja kes iganes tahab tema jälgedes Ameerikasse minna, võib seda surfilaual või kummimadratsiga ka teha,“ lõpetab ta naljatledes, kontrollimaks, kas ma ikka kuulan teda või on pärastlõunane saatana väljapeletamine mind juba täiesti oimetuks teinud.
Pean nentima, et tunnen end korraga nii kindlana kui eksinuna, sest terve inimjõgi voolab mööda La Ramblat alla mere poole, just nagu kavatseksid nad kõik täna kohemaid Ameerikasse suunduda, ning igal pool, kuhu vaatan, pulseerivad erksad värvid. Lilled, kommid, jäätis, suveniirid, ennustajad, kolmepäine mees, paradiisilind jalgrattal, küborg – kõik kohad on täis miime ja inimeste sissemeelitamiseks pillub erootikamuuseumi aknal kõigile õhusuudlusi Marilyn Monroe teisik.
Mis veelgi parem – keegi on kahele poole tänavat toole paigutanud, jõudnuna ilmselt järeldusele, et pinke pole piisavalt ja kohvikutes, baarides ja restoranides nagunii ei jätku kohti ja... parimad asjad siin maailmas on nagunii alati tasuta. Nii nagu seda on ka vesi kuulsas 19. sajandist pärit purskkaevus, legendi kohaselt on vesi nõiutud ja selle jooja hakkab igal aastal siia, maailma parimasse linna, tagasi tulema.
Pärast pooletunnist ekslemist leian lõpuks ka õige ukse. Café L’Horiginal näeb välja, nagu oleks selle sisustanud Picasso lapselapsed: seintele on kokku pandud kõikvõimalikke võimatuid asju, nagu jalgratta lenkstangid koos tiigrimustrilise kanga ja metalliga. Mul pole eriti aega sisekujundust uurida, etlemine juba algab. Lavale astub habetunud hispaanlane, kes loeb luuletuse ette sellise kirega, et ma kuulen, kuidas mu peas ütleb üks mõte valju häälega: „Mihuke spektaakel! On see ikka originaalluuletus või mõtles ta just nüüdsama selle välja, et asjadesse veidi vürtsi ja kirge lisada?!“
 
Edasi loe mainumbrist lk 96.

Loe edasi ajakirjast

Värske number

Eelmised numbrid
  • banner
  • banner