Teekonnal läbi Aafrika

Teekonnal Aafrikasse pidasin päevikut, pannes kirja oma olulisemad kogemused ja mõtted. Milliste tunnetega alustasin ja millistega lõpetasin selle imelise seikluse? Ma avastasin enese seest täiesti uue naise, jõudsin selgusele oma tõelises väes ja armastuse tugevuses.
Hispaania/Maroko, detsember

Seisan laevatekil ja vaatan Algecirase sadama kohal rippuvat kummalist valgusemängu. Rasked mustad pilved sõdivad päikesekiirtega. See kuulus tormieelne vaikus ehk? Valguselahing käib, samas kui meie ootame, mil meie praamil on aeg teele asuda. Teele Aafrika poole.
See on ainus kontinent, mis on iidsest Pangaea hiidmandri ajast alates sama koha peal püsinud. Kõigutamatuna valvab ta inimkonna hälli. Mulle meeldib selle fakti sügavalt sümboolne tõlgendus. Kõige sissetallatum rada on ju tõenäoliselt ka kõige kindlam? Või siis mitte?
Vali signaal annab märku meie reisi algusest. Astun laeva sisemusse, et teistsugusest maailmast esimest pilti saada. Ei midagi enneolematut – tõmmunahalised, moslemid, ei midagi erilist. Ja tema istumas mu kõrval. Vaatame teineteisele otsa ja meie pilgud naeratavad. Kõik saab korda, meil läheb hästi.
Nädal tagasi asusime Madridist teele. Juba siis tekkisid minus, õigemini meis, esimesed kahtlused. Oli see ikka hea otsus? Kust ma võtan, et mul jätkub selleks kõigeks piisavalt jõudu ja julgust? Ikkagi kuus kuud Aafrikas! Ja seda koos mehega, kellega oleme suhtes olnud vaid veidi enam kui pool aastat. Koos reisimehega, kes on veetnud pool elu kõrbetes ja džunglites ja... siis mina? See on mu esimene reis. Olen ma üldse selleks kõigeks valmis?
No, päriselt, see on ikka kõige hullumeelsem asi, mis ma eales teinud olen! Lohutan end mõttega, et juba ainuüksi otsus minna ja kogu oma kodune elu lihtsalt ootele jätta oli minust väga vapper tegu. Ja kas ma juba mainisin, et me reisime mootorrattal? Või seda, et meil on kavas läbida 12 000 kilomeetrit ja tosinkond riiki selleks, et kusagil Togos lõpuks meid koju toovale lennukile istuda?
„Tere tulemast Marokosse! Tere tulemast Aafrikasse!“ Vali teadaanne valjuhäälditest raputab mind mu mõtteist välja. Valmis? Valmis! Tõmbame kiivrid pähe ja kihutame emakese Aafrika embusse. Sõidame ülesmäge mäestikulinna Chefchaoueni poole. Olen elevil. Ikkagi minu esimene Aafrika reis! Näen kõvasti vaeva, et mitte millegi suhtes ootusi tekitada.
Meie teed ääristavad hoolitsetud oliivisalud ja lõputud oranžide saialillede põllud. See on künklik, roheline, udune, soe, niiske ja majesteetlik! Sellel maal on meri, mäed ja käed, mille sõrmede vahelt voolavad läbi minu kaasteelised, avastajad, pealtvaatajad, uitajad ja ka need, kes koduteel. See kõik on minu suur väljakutse. Tee tundmatusse. Tundmatute maade tundmatuisse piirkondadesse, minu enese sisemaailma avastamata aladele ja armastuse veel senitundmata teedele.
Öeldakse, et suured muutused toovad meis välja ka suuri hirme. Noh, nüüd oleme me siin. Ja sinine värv on mind endasse haaranud: sinine taevas, sinised tänavad, fassaadid ja uksed, nii kaugele kui silm ulatub näen kõikjal vaid sinise värvi imelisi varjundeid. Haaran fotoaparaadi. Chefchaouen on kaunis. Sinine kõrguste linn, mis asub luiste Rifi mägede jalamil. Teravatipulisest minaretist kaigub palvusele kutsuva imaami hääl. See linn on Jumalale lähedal, iidse müstika ja unustatud müütide veerel. Ajavoolu tardunud sinine linn.

Fès, jaanuar

„Proua, andke mulle raha,“ nõuab mind visalt varrukast sikutav poisike. Ma ei anna talle mitte midagi, põhimõtteliselt. Ehk on see talle õppetunniks. Ta on mind siinses tänavate labürindis sinna-tänna ringi vedanud, kuid soovitud kohta pole ma siiski leidnud. Lähen omapäi edasi ja eksin täiesti ära.
Oleksin juba ammuilma pidanud jõudma Fèsi vanalinnas, El-Bali medina’s asuva kuulsaima nahaparkalite koja juurde, kuid lasen ajal minna. Ma vajan seda aega. Eile olid jõulud. Oleme jõudnud tülide perioodi. Miks peab ta mu üheaegselt nii hulluks ajama kui ka olema minu ülim õnn? Nagu see neetud medina otsimine ja kogu see reis. Mul on vaja aega, et omaette olla.
Pannkoogid ja lahja kohv. Sellest ei piisa. Leian tee pealt hammam’i – Türgi avaliku sauna, milles pakutakse ka massaaži. Ma tahan sinna, sest ma pole kunagi üheski neist käinud. Trepist üles ronides tungivad mu sõõrmeisse magusad värskendavad lõhnad. Aur kõditab näonahka. Minu meeled virguvad.
Olen ümbritsetud alasti naisekehadest, noortest ja vanadest. Riietun arglikult lahti ja alistun vapralt saunarituaalile, sellele reisile ja võib-olla, et isegi tervele Aafrikale. Saunanaine kammib mu juukseid ja seebitab mu keha sisse musta seebiga, mis on valmistatud argaania- ja oliiviõlist. Seejärel haarab ta pangetäie vett ja uhub mind sellega üle. Oo! Just see mida ma olin vajanud. Ürgne. Ta koorib mu nahka ja sosistab vaikselt, et ma olen kaunis. Tunnen end uuestisündinuna. Tõeline sisemise ja välise puhastumise rituaal.
Panen riidesse ja suundun väljapääsu poole, kui saunanaine mind korraga taas kinni peab. Ta võtab räti ja mähib selle mu märgade juuste ümber. Naeratan, see on selgelt tajutav emaliku hoolitsuse hetk. Ma tõesti vajan praegu veidike naiste omavahelist toetust ja hoidmist. Ja selle teoga on ta minus äratanud ammuunustatud iidse jõu.
Minu kaaslane ootab mind parkalikoja ees. Meie pilkudes peegeldub andeksand. Ma tahan sinna sisse, tahan näha töölisi nende toimetuste juures. Ma tahan seda kõike lähedalt näha. Kõik kurdavad parkalikoja leha üle, kuid mina ei võta uksel pakutavat mündikimbukest, mis peaks aitama lõhnu peletada, siiski vastu. Inimene harjub kõigega. Ja mind ei häiri enam miski, lohutan end sellega, et olen juba elanud üle kärarikkast Fèsi medina’st saadud kultuurišoki.
Töölised seisavad põlvini värvis. Nad värvivad, pesevad ja leotavad lehma-, lamba- ja kaamelinahku täpselt nii, nagu seda on siin juba tuhandeid aastaid tehtud. Kasutatakse ainult looduslikke värvaineid, mida saadakse mündist, safranist, indigost ja moonidest. Kõik on nii, nagu alati on olnud: koht, meetod ja materjalid, lihtsalt aeg on teine.

Atar, Mauritaania, veebruar

Kulgeme Atari suunas. Mootorratas hüpleb mööda pista’t – see on sillutiseta tee, peamiselt muld, kruus ja vahel ka liiv. Üles, veidi tagasi, tõtakalt edasi – umbes nagu mööda liivaluiteid kõndiv kaamel, lihtsalt mitu korda kiiremini. Oleme tagasiteel kõrbelinnast Chinguettist. Ja liigume linna suunas, mida peetakse islamiusuliste pühadest linnadest tähtsuselt seitsmendaks. See linn on kuulus oma vanade raamatukogude poolest, kus hoitakse tuhandete aastate vanuseid raamatuid ja käsikirju.
Korraga hakkab mootorratas veidrat häält tegema, ta oleks justkui lämbumas. Pärast paari-kolme köhatust jääb ratas seisma. Püüame seda käivitada ja viga leida, kuid asjatult. Meie mootorratas on läinud rikki otse keset kõrbe! Atar – lähim koht, kus seda parandada saaks – asub 100 kilomeetri kaugusel. Mida me nüüd teeme? Püüame abi saamiseks helistada Ataris olevatele tuttavatele. Pärast pikka võitlust tuulega ja levi otsimist see lõpuks õnnestub. Nad lubavad meile veoauto järele saata. Peame ootama.
Neljandal päeval pärast Atari tagasi jõudmist muutun ma närviliseks. Peatume Bab Sahara ehk Sahara ukse nimelises auberge’is, mis on Aafrikas pikkadel teekondadel olijate overlander’ite tüüpiline peatuspaik, pakkudes majutust telkides, haagissuvilates, mitmesugustes majades või hüttides, nii klassikalist kui ka kohalike tavade põhist. Neli päeva, neli erinevat mehhaanikut ja ikka veel ei ole meie mootorratta rikke põhjus teada. Häirivad mõtted ei anna mulle rahu. Kas see on motoretke lõpp? Kui nad seda korda ei saa, siis kuidas me tagasi saame? Saame me üldse ilma selleta siit kuhugi minna? Kas see ongi meie teekonna lõpp? Kas see ongi... lõpp?
Lähen hoovi teiste külastajatega suhtlema. Neid on siin igast ilma nurgast. Prantsusmaalt, Saksamaalt, Hollandist... Mõned on läbisõidul, mõned on siin elanud aastaid ja mõned naasevad siia igal aastal. Olen juba jõudnud lähedaseks saada ühe Austriast ja ühe Saksamaalt pärit naisega. Austerlanna Helen oli aasta mööda Aafrikat rännanud, enne kui otsustas siia pidama jääda. Ja siia jääda otsustas ta seetõttu, et armus mauritaanlasesse. Ta töötab mitmesuguste heategevusprojektide heaks terves Aafrikas ja teeb seda omal käel, kuna ta on enamikus organisatsioonides pettunud. Sakslanna Karol on pensionär, kes tuleb siia iga kuue kuu tagant, sest siinne kliima leevendab tema artriiti. Ta ütleb, et tal ei ole kõrbes iial igav, kuna see on nii muutlik, olles iga päev ise nägu.
Nad mõlemad näivad aduvat minu meeleseisundit ning soovitavad mul rahuneda ja kannatlik olla. „Kas te ise ikka oleksite minu asemel olles nii rahulikud?“ mõtlen pahuralt. „Helen ootab oma kallimat vahel mitmeid päevi ja mina ootan pikki kuid, enne kui minu oma siia tulla saab,“ sõnab Karol, kes on selle omandatud elutarkuse üle silmnähtavalt uhke. Nende sõnad seavad minu olukorra täiesti uude perspektiivi. Tunnen häbi. Mul tuleb lihtsalt asja vabalt võtta. Olla kannatlik ja loota, kuid loota nii, et ma ei klammerduks liialt eeldatavasse tulemusse.
Kaks päeva hiljem on meie mootorratas töökorras. Selle parandamiseks tuli meil rännata 600 kilomeetri kaugusel asuvasse Mauritaania pealinna Nouakchotti. Kuid see retk oli oma hinda väärt. Kannatlikkus on enamasti oma hinda väärt. Helen ja Karol on selle elavad näited.

Edasi saad lugeda aprillinumbrist lk 92.

Loe edasi ajakirjast

Värske number

Eelmised numbrid
  • banner
  • banner