Elumuutus algab mõtteviisi muutusest

Eesti Ekspressi endine kultuuri- ja toiduajakirjanik Margit Tõnson kirjutab, kuidas küpses temas mõte pageda suurest linnast ja asuda koos kaasa ja väikse pojaga elama Saaremaale.

Tekst: MARGIT TÕNSON

„Ma saan aru, et sa ei taha enam inimestele sitasti öelda,“ võttis nädalalehe peatoimetaja mu suvepäikeses küpsenud lahkumissoovi ühe lausega kokku. Nutikas ülemus oli. Kui päris aus olla, siis ei olnud mul mõõt täis mitte ainult sitasti ütlemisest, vaid üldse kõigest, mida keegi teine arvas, et ma peaksin tegema.

20ndates on see tavaline ja ootuspärane. Teiste kinnituse ja heakskiidu najal saadki teadlikuks oma tugevustest ja nõrkustest. Aga 30ndate alguses jõuab kohale, et kui ei taha kurja, kurva ja küünilisena 50selt vähki surra, siis tuleb midagi ette võtta. Ja kiiresti. Heaoluriigi füüsiliselt tervel kodanikul on suur hulk vabadusi, nende hulgas vabadus jätta oma elu elamata. Aga tal on ka vabadus elada elu, mis on tema sisemiste väärtustega kooskõlas ega nõua ilmtingimata muutumist küüniliseks, kurjaks ja lõpuks ka kurvaks.

Ühesõnaga – mul oli selleks hetkeks mõõt täis ka endast, või siis õigemini niisugusest endast, kelleks olin muutumas. Tehtud teod on ju need, mis meid kujundavad – mitte mõeldud mõtted või kavatsetud kavatsused. Kui mõtled head, aga teed kurja, siis oledki kuri, räägi hiljem seltskonnaüritusel pokaali šampuse kõrval musta valgeks nii palju kui jaksad. Sõna on trükis ilmunud ja lendu lastud, teda enam tagasi ei kutsu.

Samm-sammult muutusteni

Kuna päevapealt ma toimetusest minema kõndida ei saanud, hakkasin alustuseks korrastama ruumi enda ümber. Riputasin üles sildi, mis teatas, et minu tooli ümber on klatšivaba tsoon. Iga minut, mis kulutatakse kellestki teisest rääkimisele, veel hullem, tagarääkimisele, on mitte lihtsalt mahavisatud aeg, vaid kulutatud elu, tuulde lastud võimalus midagi maailmas korda teha ja korda saata.

Hakkasin kohvi asemel teed jooma – kohe kadus vajadus kohvinurgas kõõluda ja tühjast-tähjast lobiseda. Hakkasin kodus tehtud toitu kaasa võtma – jälle ajavõit küsimuste „Kuhu me täna sööma läheme?“ ja „Mida me täna lõunaks võtame?“ arvelt. Väiksed sammud – muuda alguses seda, mis on sinu võimuses.

Aga ikka oli üha raskem sundida ennast päevade viisi istuma päevavalguslampide all ja hingama konditsioneeritud õhku, akna taga paks palav kesksuvi. Kuskil kõik kasvab ja õitseb, inimene aga lihtsalt hingitseb – ära ei sure, aga õide ka ei puhke. See mõte ei lasknud enam lahti, et inimene ei ole kasvuhoonekurk ja tema kasvamiseks ei piisa sellest, et tehiskeskkond aimab võimalikult täpselt järele tema looduslikke kasvutingimusi. Inimese kasvamiseks on ometi märksa inimlikumaid keskkondi kui avatud kontor mürarikka magistraali ääres, kus möödub lõviosa ärkveloldud ajast. Või see kõigi mugavustega üürikorter, kust nädalavahetusel kiiresti vehkat tehakse, et pisutki päikest ja õhku saaks. Aitab sellest hingitsemisest. Hea uus elu saab olema hoopis teistsugune!

Kodu põlistalus

Minu esimene päris oma kodu saab olema hiigelsuur, pika kirju minevikuga põlistalu, mis oma hoonete hulgaga ennustab elukestvat hõivatust kõikvõimaliku kõpitsemisega. On meil selleks tahtmist? On meil selleks ressursse? Kas me tahame saada ehitajaks või tegeleda edasi oma valdkonnaga? Kiire ja piiramatu mahuga internet pulgaga taskus ja masujärgsete meediaväljaannete krapsakas valmisolek osta töö sisse, selle asemel et inimesi toimetuses pidada – ega rohkem polegi maale kolimiseks vaja. Väliselt tõesti.

Naiivne oleks arvata, et maale kolimine muudab iseenesest, otsekui üleöö, midagi inimese sisemaailmas ja väärtushinnangutes. See nn töö iseendaga ongi töö! Ülepea ei juhtu maailmas asjad üleöö, neile eelneb kuude-, enamasti aga aastatepikkune rutiinne eeltöö. Aga sellest eriti ei räägita, sest üleöö rikkaks, üleöö kuulsaks, üleöö nagu ümber sündinud – vaat niisuguses loos on draamat, see on ju lihtsalt imeline! Fakt, et keegi kuulsuse või rikkuse nimel iga päev kümme aastat jutti tundide viisi rassis, see ei ole imeline. See on lihtsalt igav.

Keskkonnavahetusest oli minu puhul siiski nii palju kasu, et rahus ja vaikuses edenes „töö iseendaga“ palju nobedamalt. Minusuguse introverdi jaoks on väärtus maapiirkonna hõre rahvastik. On palju neid, kellele maavaikus ja rahu ei istu. Sügistalvine kottpimedus, mida täidavad kakkude huiked ja hirvepullide möirged; lõputu tähistaeva jõllitamine – see ajaks neile hirmu nahka. Et ainus inimene, kellega sa nädala jooksul paar lauset vahetad, on postiljon, kes pakki tooma tuleb, või poemüüja, kui kohvikoort ja värsket leiba tooma lähed – see tekitaks juba kabuhirmu.

Koletiste taltsutamine

Vaikuses ja rahus julgevad inimese sisemised koletised tasapisi pimedast puurinurgast välja tulla ja puuriust lõgistama hakata – ja see lõgin võtab selja märjaks. Linnaelus on volüüminupp harilikult nii valjuks keeratud, et lõginat peaaegu ei kuulegi. Ja kui kuuled, on kohe käepärast sõbrad ja kolleegid, kes asuvad sind ümber veenma, et sa kuulsid valesti. Et „tegelikult“ on kõik korras. Kannatame koos, nii on kõige lihtsam!

Vaikuses ja rahus on aga päris mõnus nende koletistega ükshaaval tuttavaks saada, nende kihvu uurida ja vargsi sabakarvu silitada. Eks need koletised, kes meid hirmudega täidavad, ole ju lõpuks kõik üsna ühesugused. Nende esmane eesmärk on meid uskuma panna, et oleme liiga koledad, rumalad ja mannetud, et oma elus midagi erilist ette võtta. Nad sosistavad meile vahetpidamata: sa ei saa hakkama, sa ei saa hakkama, sa ei saa hakkama. Hirmul inimene teeb, nagu talle öeldakse; teeb, nagu teevad teised, sest erinejatele vaadatakse viltu. Häbene, kui oled teistmoodi. Tunne ennast süüdi, et nii on läinud. Üksindusehirmuga saab inimühiskonnas suuri asju korda saata. Hirmude ületamine aga ongi koletiste taltsutamine.

Enda või teiste pärast?

Alguses ei läinud kõik muidugi sujuvalt. Esimeseks jaanipäevaks rippus mul käsi rätikusse seotuna kaelas. Ei liikunud ei küünarnukist ega randmest, õlast rääkimata. Kange käsi oli kõige selle kitkumise, sikutamise, tassimise, lõikumise, pügamise, piiramise, nühkimise, pühkimise tulemus. Seda kõike jälle teiste jaoks, teistele mulje avaldamiseks, teiste heakskiidu pärast. Et keegi ei saaks öelda: näed, ma ju ütlesin, ta ei saa maal hakkama.

„Teiste pärast“ tegemisega on muu hulgas ka see häda, et kui enda arvates oled kõik läikima löönud: aknad kärbsesitast puhtaks pesnud, ämblikuvõrgud maha pühkinud, aia umbrohtudest puhtaks kitkunud, võsa maha võtnud, mööda aeda laiali paisatud püsikud kõik ühte peenrasse kokku kogunud – siis keegi kallis külaline leiab ikka aida tagant ühe nõgese ja kuulutab seda võidurõõmsalt kõigile. Sellest jaanist alates nimetan ma aidatagust nõiaaiaks ega luba seal sõna otseses mõttes lillegi liigutada. Las olla üks koht, kus vägevad ravimtaimed rahus kasvada saavad ja kus neid keegi ei kritiseeri.

Just, ka maal jooksevad eri elualade inimeste väärtushinnangud lahku: ühel suvel saan näiteks nautida naabrite põllul maailma kõige lummavamat helesinist lilleniitu, järgmisel kevadel küntakse sininukk sisse ja külvatakse heinaseeme peale. Sama juhtus ka mu lemmikute metsataguste metsmaasikaväludega: künti sisse, külvati hernes ja kaer peale. Eurofarmerile silmailu säilitamise eest toetust ei maksta ja lõpuks peavad ju loomad talvel midagi sööma!

Ma ei hakanud ega hakka ka edaspidi lilleniidu kaitseks allkirju koguma ega alusta maasikapõllu veerel näljastreiki. Hoolitsen oma isiklike niitude liigirikkuse eest. Ja energia, mis kulus kunagi parema maailma eest võitlemisele ja sõnarusikatega vehkimisele, suunan tärkamisse, kasvamisse ja märkamisse.

Loe edasi ajakirjast

Värske number

Eelmised numbrid
  • banner
  • banner