Sophie rännak hingerahuni

Kui oled selgeks saanud, kes sa tegelikult oled, siis tead, mida tahad ja mis on sinu asi siin elus ajada. Sophie Dragunevitš (29) on tänu värvikirevale elukäigule oma eesmärkides selgusele jõudnud.

Tekst: KERSTI REA Foto: TRIIN MAASIK

Sophie on enda sõnul põline linnavurle. Üles kasvanud ainult emaga, on Sophie kirepuhangu vili, nagu ta ise ütleb. Selle peale, et ta on pärit venekeelsest keskkonnast, ei tuleks eluilmaski, sest Sophie eesti keel on puhas ja veatu, parem kui kodune vene keel. Sarnaseid – nn venekeelseid sõpru, kes nüüd kõik omavahel eesti keeles suhtlevad – on Sophiel näiteks tuua teisigi. Nad on nii tõsiselt integreerunud, et emakeel on viletsaks jäänud, naerab Sophie.
 
Kirju hipielu 
Tema perekonna lugu on pikk ja keeruline. Sophie vanaisa oli poolakas, vanaema aga sündinud Venemaal. Kokku said nad 1940ndatel Saksamaal, kust rändasid koos edasi Prantsusmaale. Seal sündisid Sophie ema ja onu. Teekond läbi erinevate aegade ja olude tõi pere 1956. aastal elama Eestisse. Siin elades on perekond läbi aegade tundnud, et on kaaskodanike jaoks veidrad. Neil olid omad tavad ja suhtumised, mida alati ei mõistetud ja mis alati naabrite omadega ei sobitunud.
Peret läbiva prantsuse liini tõttu unistas Sophie ema, et laps õpiks Tallinna prantsuse lütseumis, kuid sinna tüdruk paraku sisse ei saanud. Nii läks väike Sophie õppima reaalkooli. Võõrapärase nime tõttu oli Sophiel nii raskeid kui ka helgemaid aegu, meenutab noor naine oma kooliteed.
Keskkooli ajal sai ta tuttavaks taimetoitlastest hipidega. Tänu uutele sõpradele sai ta end vabamalt tunda ja sealtmaalt algas Sophie kirju elu. Ema on alati Sophiet usaldanud, lubanud tal hetkegi kahtlemata oma teed käia. Neil on tänaseni väga lähedane ning soe suhe.
Hipisõbrad muutsid tüdruku maailma. Muu hulgas pole Sophie juba 11 aastat liha söönud. Uued sõbrad inspireerisid olema vaba, tegema asju, mis talle meeldivad, ning innustasid reisima. Esimene üksinda ettevõetud reis oli Sohvikul – nagu sõbrad teda tihti hüüavad – 19aastasena Brüsselisse, kus ta jõuluturul hõõgveini müüs. Sealtpeale sai ta külge tõsise reisipisiku. Kümnest viimasest talvest viis on ta elanud Ameerikas hipide kogukonnas põllutöid tehes. Vahepeal on ta reisinud nii Indias kui Euroopas ja tihti nii, et rahast jätkus vaid kohale sõitmiseks. Aga alati laabus kõik. Head inimesed ja elu usaldamine – need on juhtsõnad, et kõik toimiks.
 
Eneseleidmise tee
Sophiest sai vahepealsetel aastatel lausa hipireisinõustaja, sest inimesed muudkui tulid ja küsisid. Reisimine aitab mõttemustreid muuta, iseennast leida. Indias seitse nädalat üksi ringi liikudes, pikki rongisõite ette võttes ning eri gurude juures käies saabus teatud selginemine. Lääne inimese mõttelaad ja sellega kaasnev pidev enda võrdlemine teistega kaugeneb. Sa saad aru, et ei suuda ega peagi seda üldse tegema. Mõistad, mis märgid elus on olulised, mis mitte. Muidugi, nii-öelda maa peale naastes kipuvad vanad mõttemustrid jälle tagasi hiilima.
Kümme aastat mitmesugustes kommuunides elamist, üksi rändamisi, enda otsimisi ja leidmisi on toonud Sophiele teadmise, kes ta on – või kes ta tahaks olla. Sellist teekonda soovitab ta oma kogemuse põhjal igale noorele inimesele. Kas just kümmet aastat, see on iseasi. Ei pea minema kaasa lääne ühiskonna agressiivse mentaliteediga olla parim, saada kohe kellekski, teha karjääri ja seetõttu ennast läbi põletada. Kui oled selgeks saanud, kes sa tegelikult oled, siis tead, mida tahad ja mis on sinu asi siin elus ajada. See on loomulik tee ja viib õige sihini. Ja kuna kõik on pidevas muutumises, ei saa olla liiga jäik ega kinni jääda mingisse pilti iseendast.


Edasi loe juuninumbrist lk 58.

Loe edasi ajakirjast

Värske number

Eelmised numbrid
  • banner
  • banner