Väärikas vananemine

On sügise algus. Juba? Võimatu! Kuhu aeg küll kadus? Päike meenutab õrnalt veel suve, samas teame, et päevad lühenevad enamgi veel ning sügisele järgneb talv. Sama toimub ka meie elutsüklis. Juba vanadus? Kuhu aeg küll kadus?
 
Minu kirjatöö nukker toon võib olla ehk veidi üllatav, kuid osaliselt tuleb see nukrus lahkuvast soojusest ja osaliselt seetõttu, et külastasin just äsja oma eakaid vanemaid ning olen veel selle kohtumise mõju all. Kuna mu tütar on juba täiskasvanu, siis veedan üha enam ja enam aega eakate vanemate eest hoolitsedes ning aastaaegade vahetumine meenutab mulle eesootavate elumuutuste paratamatust.
Näitlejanna Bette Davis on kord arukalt märkinud: „Vanadus pole argpüksidele.“ See lause meenub mulle iga kord, kui ma vaatan, kuidas mu vanemad vananevad – neil on üha raskem liikuda ja üha vaevalisem enesega toime tulla. Need, kes jaksavad aastatekoormat oma turjal kanda, on vaprad inimesed. Siiski tundub mulle, et mingil hetkel ei saa nad oma koorma kandmisega enam päris ise hakkama.

Raskustega silmitsi

Inimeste elu on pikem kui ei iial varem ja kuigi keskmine eluiga jääb kuhugi 75 eluaasta kanti, on paljud elavate seas veel ka üheksakümnendais. Parem tervishoid ja teadlikkus tervisliku elustiili vajalikkusest on meie aastate hulka avardanud. Kuhu küll need aastakümned on läinud? Küsin seda endalt sageli, eriti siis, kui ma oma äsja kaheksakümneseks saanud isa vaatan. Veel mõned aastad tagasi tegi ta ise brändit, noppides viinamarju omaenda viinamarjaistandusest.
Nüüd vaevab teda diabeet ja kuna ta ei pööranud aastaid oma tervisele tähelepanu, süües seda, mida tahtis, mitte seda, mida pidanuks, võtavad endised halvad harjumused nüüd oma lõivu ja ta ei ole võimeline enam enese eest hoolitsema. Isegi kõndimine on talle vaevaline ja meelsamini veedab ta valdava osa päevast voodis. Kui temalt küsin, mille üle ta seal voodis lesides mõtleb – sest kogu aeg ta ju ei maga, saan vastuseks süütu: „Eimillestki.“ Tal on mingi oma zen, mõtlen seepeale, võimalik, et see muudab vanaduse talumise lihtsamaks.
Ema on isast mõned aastad noorem, parema tervisega, aktiivsem ja kindlasti ka kõvasti teadlikum. Ta ütleb alatihti naljaga pooleks: „Näed, ristsõnade lahendamine andis mulle vanaduseks parema mälu ja ma saan asjadega paremini hakkama!“ Seda öeldes koputab ta enesele laubale. Jah, ta on toimekas ja tal on hea mälu, aga ta ka muretseb alatasa. Nagu üks tema teine lemmikkõnekäänd ütleb: mõistus on suurepärane teener ja kehv isand.
Minu vanemad kuuluvad põlvkonda, keda elu just ei hellitanud, osaliselt tulenes see olustikust, nad sündisid ajastusse täis vaesust, nälga, sõdu ja pidevate muutuste põhjustatud ärevust, kuid osaliselt on siin süüdi ka nende endi teadmatus ja suutmatus õigel ajal mõista, mis on oluline siis, kui soovid ka vanaduspõlves rahulikult elada. Kõnekäänd ütleb, et tervisest ei hoolita enne, kui see on käest libisenud. Kas see pole just see, mis end praegu meie vanemaile niivõrd valusalt meelde tuletab?
Ema meenutab isale, kui oluline on, et nad oleksid koos niikaua kui võimalik. Nad kinnitavad mulle, et ei karda surma, kuid kardavad kellestki sõltuvaks jääda. Vanadekodu peale keelduvad nad isegi mõtlemast – nad tahavad tunda, et on vabad, mitte osake mingist süsteemist – ja ka kodutöödes abistamine on neile vastuvõetamatu. Kuid ma näen ka, et nad mõistavad isegi, kuidas iga uus aasta toob kaasa üha uusi ja uusi raskusi.
Nad on mõlemad haritud inimesed, kuid lapsepõlves läbielatu tõttu ka tulvil hirme. Ja nendesamade hirmude tõttu keelduvad nad omaks võtmast nii mitmeidki uuendusi, mis nende elu lihtsamaks muudaksid. Nad ei kasuta internetti, nad saavad hädavaevu mobiiltelefoniga hakkama. Nad on külalapsed. Veri, higi ja pisarad – see oli nende elu. Selle generatsiooni võtmesõnaks on olla ohver ja see on sügavalt juurdunud veel järgmissegi põlvkonda, sest vanemail on oma lastele suur mõju ning nii on see olnud ka minu ja minu vanemate puhul. Nad pidid oma elus paljut ohverdama ja on harjunud asjadest loobuma.
Minu roll on muutumas, lapse asemel olen üha sagedamini oma vanematele nüüd ise vanemaks. See on ebaterve nähtus noorte inimeste puhul, kuid muutub vajalikuks siis, kui vanemad hakkavad aastate koorma all taas „lapseks“ muutuma. Vanemail on vastutus oma laste eest hoolitseda ja õnneks on paljud meist ka valmis oma vanemate eest hoolt kandma, kui nad seda enam ise teha ei suuda. Minu ja mu õe jaoks on see täiesti loomulik. Vanemad hoolitsesid minu ja mu õe eest. Nüüd on meie kord! Ja see ei ole lihtne ülesanne.

Vajalik tugi

Kuidas aidata oma vanemail väärikalt vananeda? Kuidas aidata neil planeerida rahuldustpakkuvat elu ka vanuigi? Kuidas neid aidata, surumata peale omaenese elustandardeid, ideid ja vaateid? Ja kuidas selle kõige käigus mitte kannatust kaotada? Nad teavad täpselt, milliseid nuppe tuleb vajutada, ja see viib mõlemapoolsete vastuoluliste emotsioonideni. Nad vajavad meid ja meie tahaksime ühtaegu nii aidata kui ka minema joosta. Lapsed ja vanemad on otsekui ära neetud igavesse sugupõlvedevahelise sõja nõiaringi, milles seisukohad on alati vastandlikud.
Võib-olla teeb selle eriti raskeks see, et mina usun, et igaüks suudab oma eluviisi muuta, kui ta vaid soovib. Seega leian end tihti oma ema juhendamas, selle asemel et lihtsalt... kuulata. Lisaks tugevale enesekontrollile on mul sellistel puhkudel kõige rohkem abi vestlusest oma õega, kes meenutab mulle, et peaksin nende „puudusi“ austama ja arvestama sellega, et neil on õigus mitte muuta neid mustreid, millesse nad takerdunud on. Nende jaoks on oluline tunda, et nad on teatud määral sõltumatud, sest nende jaoks on kellestki teisest sõltumine hullem kui haigus.
Ei ole lihtne žongleerida üheaegselt omaenese vajaduste, vahel mind siiski vajava tütre soovide ja täiesti omas suunas kulgevate vanemate eest hoolitsemisega. Õnneks aitavad mu kogemused terapeudina mul hõlpsalt märgata omaenese vanu mustreid, kuhu ma takerduma kipun ja mis on pärit nendest rollidest, mis mul meie peremudelis tänini olnud on, ning neid läbi nähes suudan hetkes esilekerkivaid väljakutseid juba hoopis tasakaalukamalt käsitleda. Needsamad väljakutsed aitavad mul muuta ja õgvendada minu enese piiranguid.
Kui sügis saabub, istume koos õe ja vanematega korraks maha ja arutame läbi, kuidas korraldada elu nii, et meil kõigil oleks rahulikum ja rahulolevam olla. Meie kaks tahame teha kõik, mis meie võimuses, et aidata, ja me tahame seda teha nüüd kohe. Mul on tunne, et sellises vanuses hakkavad ka sõbrad sinu kõrvalt kaduma, seega otsustasin, et viin ema kinno ja teatrisse, nii nagu tema mind viia tavatses.
 

Loe edasi ajakirjast

Värske number

Eelmised numbrid
  • banner
  • banner